noblogger

N etiketid Interneti algusaegadel kehtestasid varased võrgukogukonnad kirjutamata reegleid, millest kasvas välja netikett – viisakusnormid, mis aitasid tagada sujuva ja lugupidava suhtluse. Üks mõjukamaid netiketi koodekseid pärineb Virginia Shea’lt, kes sõnastas 1990. aastatel kümme põhikäsku, mida internetis käitumisel järgida [1]. Tehnoloogia on sellest ajast tohutult arenenud ning see on muutnud ka netiketi reeglite olulisust ja rakendatavust. Üks mulle endiselt väga oluline netiketi reegel on: “Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus!” Mõnele võib internet tunduda anonüümse väljendusruumina, kus saab tegutseda ilma tagajärgedele mõtlemata. Tõsi, kommentaariumeid ja foorumeid saab modereerida, kuid siiani leidub lehti, nagu Delfi, kus poliitiliste teemade all käivad kirglikud vaidlused ning sõnasõjad. Sageli võib näha, et osa kommentaare on kustutatud, mis viitab vajadusele internetikäitumist paremini reguleerida. Ka Eestis on astutud samme anonüümse ja pahatahtliku käitumise va...

  Digitaalne mugavus või jälgimisühiskond? Eesti riik on digitaalse innovatsiooni heaks näiteks, millel on omad head ja sellega kaasnevad vead nagu jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemid. Meie ID-kaart ja e-teenused on kahtlemata muutnud elu lihtsamaks. Kuid sellega kaasnevad teatud ohud. ID-kaart, mis on meie digitaalse identiteedi alus, loob laiaulatusliku digitaalse keskkonna, kus iga meie tegevus – alates terviseandmetest kuni riigiteenusteni – on salvestatud. See on digiaedik, kus meie andmed on koondatud ühte kohta. Kuigi valitsus rõhutab andmete turvalisust, on potentsiaal andmete koondamiseks ja analüüsimiseks olemas. Kui need andmed satuksid valedesse kätesse, võiksid need olla väärtuslikud nii eraettevõtetele kui ka pahatahtlikele osapooltele. Näiteks 2020. aasta detsembris ilmnesid tõsised andmelekked kolmes ministeeriumis, kus 350 GB andmeid, sealhulgas tundlikku isiklikku teavet, sattusid pahatahtlike osapoolte kätte. See juhtum tõi esile tõsiasja, et isegi kõige...