Digitaalne mugavus või jälgimisühiskond?
Eesti riik on digitaalse innovatsiooni heaks näiteks, millel on omad head ja sellega kaasnevad vead nagu jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemid.
Meie ID-kaart ja e-teenused on kahtlemata muutnud elu lihtsamaks. Kuid sellega kaasnevad teatud ohud. ID-kaart, mis on meie digitaalse identiteedi alus, loob laiaulatusliku digitaalse keskkonna, kus iga meie tegevus – alates terviseandmetest kuni riigiteenusteni – on salvestatud. See on digiaedik, kus meie andmed on koondatud ühte kohta. Kuigi valitsus rõhutab andmete turvalisust, on potentsiaal andmete koondamiseks ja analüüsimiseks olemas. Kui need andmed satuksid valedesse kätesse, võiksid need olla väärtuslikud nii eraettevõtetele kui ka pahatahtlikele osapooltele. Näiteks 2020. aasta detsembris ilmnesid tõsised andmelekked kolmes ministeeriumis, kus 350 GB andmeid, sealhulgas tundlikku isiklikku teavet, sattusid pahatahtlike osapoolte kätte. See juhtum tõi esile tõsiasja, et isegi kõige arenenumad digitaalsed süsteemid ei ole täielikult haavatamatud [1].
Lisaks riigi e-teenustele on ka meie igapäevane internetikasutus täis jälgimiskapitalismi elemente. E-kaubanduse platvormid ja veebilehed jälgivad meie tegevust küpsiste ja muude jälgimistehnoloogiate abil. See võimaldab neil luua meie digitaalseid profiile ja pakkuda meile isikustatud reklaame. See on jälgimiskapitalism, kus meie andmeid kasutatakse kasumi teenimiseks. Nagu on rõhutatud artiklis "Andmete väärtus saab selgeks nendest ilmajäämisel", muutub andmete tegelik väärtus selgeks alles siis, kui neid enam pole. See kehtib nii isiklike andmete kui ka ettevõtete ja riigi andmete kohta. Andmete kaotamine võib kaasa tuua suuri rahalisi kahjusid, mainekahju ja isegi inimelude kaotuse. Seetõttu on oluline teadvustada andmete väärtust ja võtta kasutusele meetmed nende kaitsmiseks [2].
Eestis on loodud muljetavaldav digitaalne infrastruktuur, kuid see on toonud kaasa ka uusi väljakutseid. Andmete turvalisus ja privaatsus on kriitilise tähtsusega.
Tulevikus on oluline, et Eesti suudab leida tasakaalu digitaalse innovatsiooni ja andmekaitse vahel. Kodanike teadlikkus andmekaitse küsimustes suureneb ning riik kehtestab ranged andmekaitse regulatsioonid. Tehnoloogiaettevõtted võtavad omaks vastutustundliku andmekogumise ja -kasutuse. Eesti saab eeskujuks teistele riikidele digitaalse ühiskonna arendamisel, kus on tagatud kodanike privaatsus ja andmekaitse.
Kui sellega ei tegeleta piisaval määral, siis muutuvad jälgimiskapitalism ja digiaedik üha domineerivamaks, piirates kodanike vabadusi ja privaatsust. Andmelekkeid ja andmete väärkasutust esineb üha sagedamini. Kodanike usaldus riigi e-teenuste ja tehnoloogiaettevõtete vastu väheneb. Eesti muutub riigiks, kus kodanike andmed on pideva jälgimise all ja kus privaatsus on kadunud.
Digitaalne mugavus pole iseenesestmõistetav!
Kommentaarid
Postita kommentaar