IT - "Upu või uju"

Olen IT valdkonnda vahelduva eduga sukeldunud aastast 2018. Kuangi lõpetasin keskkooli kripeldusega, minnes teise eriala peale õppima ja omandades selles magistri. Töötasin pikka aega sellel erialal, kuid tahtsin alati IT-d õppima minna. Minule on kooli haridus, olgu see kutsekas või ülikool, oluline tundunud. See annab minule kindlustunde ja teema valdamiseks piisava silmarigi. Kripeldustunne jäi, sest lõpetasin keskkooli ilma matemaatika eksamita. Kuidas ma nii IT-d õppima saaksin minna, kui põhieeldus puudus? Aastad möödusid ja tööelu kõrvalt ning ilma matemaatika eksamita, hakkasin enda varainte kaaluma. Suhtlesin IT valdkonna inimestega ja kaalusin isegi uue riikliku matemaatika eksami sooritamist, kuigi kõik IT inimesed ütelsid, et see on pointless aja raiskamine. Sain esimese juhtlõnga ühelt IT ettevõtte projektijuhilt. Nimelt hakkasin õppimiseks kasutama online kursuset TeamTreehouse https://teamtreehouse.com/, kus antakse ka sertifikaate, mis minule tunduvad tegelikult ebaolulised. Projektijuht andis mulle sealt kõik erinevad teemad, mida läbima pidin. Nokitsesin enda ette pea aasta ja küsisin vahepeal nõu. Mingi hetk saabus projektijuhilt tööpakkumine liituda tema osalusel loodud iduettevõttes. Ta andis mulle lisaaega ja teemasid ettevalmistamiseks ning liitusin nende ettevõttega. Alguses tundus kõik mänguline kuni sain aru, et see kaasaegne tehnoloogia (peamiselt uuemad raamistikud) on hoopis midagi muud kui tutoriali järgi tegemine. Tutoriali järgi tehes ma tegelikult ei mõelnud piisavalt kaasa, et hakata ise asju nullist ja standartitele, joonistele, disainile jne. vastavat koodi kirjutama. Lisaks kasutati igas projektis uusi tehnoloogiaid, mida pidi väga kiiresti endale selgeks tegema. Vajasin pidevat abi ja tuge, mida ma ka alguses sain. Ettevõtte oli miniatuurne, kus mina olin IT-s teine ja viimane lüli, siis saabus tõehetk, kus mind hakati proovile panema. Pidin enamuse asjadest ise tegema ja andsin endast 110%, aga ikka takerdusin. Surve oli suur ja ettevõttel olid omad rahalised probleemid. Kuna minu ainus tugi, kes teemat väga hästi valdas tegi ise 3.-4. keskmise tasemega arendaja tööd - tõeline "one man show". Nii ajalises kui loodud väärtuse mõttes, siis tema abi kahanes pea olematuks. Teekond lõppes natukene enne kui ettevõte kadus. Sain palju kogemust ja võtsin vaheaasta, et sellest pöörasest teekonnast taastuda. Ma sain endale kinnitust, et ma tahan seda eriala ülikoolis õppida - siin ma olen!
Mina ei usu algajate omandatud veebisertifikaatidesse. Küll aga väärtustan meie koolides antavat haridust. Tean juttudest, et kutseharidus peaks olema praktilisem ja ülikooli haridusest on räägitud kui kuivast teooriast. Ometi arvan, et see on tööturul oluline konkurentsieelis. Maitse asi, aga võimalusel valiksin uuesti ülikooli. Ülikoolis kuuleb vahest, et õpetatavad tehnoloogiad on vananenud ja võiks ajaga kaasa minna. Mina olen selle vananenud asja eest enamasti tänulik, sest tean, et arendaja peab neid põhiasju teadma. See peaks olema elementaarne, aga vot ei ole kui õpid ainult uusi raamistikke ja sulle visatakse vana kood ette, või tuleb raamistikule piir ette, kus peaksid vanillaga asja korda tegema. Neid kokkupuuteid ja teadmisi on kindlasti vaja. Mulle meeldib, kuidas asjad on nüüdseks selgemaks saanud.

Ahh jaa, kust see pealkiri tuleb? Töötasin 2 aasta väga pingsalt ja suure vastusega arendaja kohal, kus pealik oli finantsinimene ehk tema mind väga ei mõistnud. Kuna ma pidin koguaeg uusi tehnoloogiaid õppima ja rakendama ning julgesin ka öelda, et seda on palju, siis ütles tema mulle julgustuseks: "Upu või uju" ja "Fake till you make it." Praegu tundub see naljakas, aga arendaja nahas olles päris meelde jääv ja karm.